Peipsi Toit

Peipsimaa maitsed

Peipsi toit ja järv ühendab eestlaste, vene vanausuliste, vene õigeusklike, setude ja balti-saksa toidukultuuri ja maitsed. Tänaseks on neist kujunenud piirkondlik toidukultuur, kus ühelt ja teiselt laenatud maitsed on hakanud oma elu elama ja toitude algupära on juba üsna raske kindlaks teha. Näiteks pannil keedetud kala süüakse kaugemalgi kui tavapärane Peipsimaa piir ulatub.

Peipsimaa maitsed ning toit on tuntud kalapüügi ja sibulakasvatuse, uuemal ajal ka kurkide-tomatite ning muude köögiviljade viljelemise poolest. Maa ei soosinud viljakasvatust, seega tuli leida alternatiiv ja imelised maitsed. See oli ka üks viise, kuidas mõjutati eestlaste toidumaailma. Nimelt oli järveäärne rahvas märksa altim erinevatele uuendustele, samal aja kui konservatiivsemal suurema maaga talupojal kulus selleks pikem aeg. Kasvõi marjadest keedetud nn punane kissell kogus populaarsust enne Peipsi ääres kui sisemaal. Kindlasti aitas niisuguste toiduuuenduste levimisele kaasa sibulakaubandus, sest sisemaal sibulaid vilja vastu vahetades räägiti ka toidust.

Peipsimaa toidulauale on iseloomulikud kalatoidud ja sibula kasutamine, kõikvõimalikud pirukad ning rohke metsaandide kasutus.  Hooajalisus on elu loomulik osa. Usklike jaoks tähendas söömine ka kirikukalendri järgimist, sest paaste on eriti vanausulistel ju palju. See tingis ka menüü ülima tervislikkuse. Peipsimaa lõunaosas mõjutab toidulauda enam setu traditsioon.

Tervislikkust järgiti isegi teejoomise juures. Peeter I juurutatud teejoomise kultuuri peeti algul ebasobivaks, kuid hiljem ei takistanud see rituaali ülevõtmist. Tee juurde ei võetud tavalist suhkrut, vaid keedeti piimaga läbi, niiviisi olevat see kasulikum.